Olenemata sellest, kas oled oma lapse spordiala fänn või mitte, peaksid käima vähemalt mõnelgi korral tema võistlusi vaatamas. Sellega näitad, et väärtustad teda ja elad tema pingutustele kaasa. Raamatus The Encyclopedia of Sports Parenting mainitud uuring ütleb, et 87% spordilapsi naudib, kui vanemad nende mänge vaatama tulevad. 13% lastest aga ei soovi mängudel vanemaid näha kuna ema-isa halb käitumine teeb neile häbi, segab võistlemist ja muudab nad närviliseks.
Hea sõber Alo, kes ise noorena jalgpalli mänginud ning kelle 10 aastane poeg Anderi täna heal tasemel jalkat pusib, rääkis jumeka juhtumi, kuidas ühe vastasmeeskonna poisi vanemad end mängujärgselt üleval pidasid ja kaotusvalu oma poja peal välja elasid. Tegemist oli vene keelt kõneleva perekonnaga, kuid juhtus siinsamas Eestis. Esmalt virutas isa lahtise käega poisile vastu nägu. Seejärel lõi ema poega käega näkku ning lõpuks tuli vanaema, kes lajatas kolmandat korda vastu vahtimist.
Ka üks Pärnu tennisetreener pajatas mulle, kuidas laste tennisevõistlustel võib lisaks tennisele aegajalt brutaalseid vaatemänge näha. Näiteks tõmbas üks isa oma 10 aastase tütre pärast kaotatud mängu kardina taha ja lõi teda karistuseks näkku. Need on räiged näited, mille sain vastuseks küsimusele, kas oled näinud väljaku kõrval laste peale häält tõstvaid vanemaid.
Vanemad tulevad mängule, et lastele toetust avaldada ja
neile kaasa elada, mitte oma arulagedust tõestama.
Mõned raevu täis lapsevanemad ei ründa mitte ainult enda lapsi, vaid asuvad purema ka vastasmeeskonna lapsi, nende vanemaid ning koosast ei jää ilma ka treenerid ja kohtunikud. The New York Timesi andmetel paneb USA-s 70% noortespordi kohtunikest oma ameti maha kolme aasta jooksul pärast alustamist ning suurimaks lahkumise ajendiks on just lastevanemate verbaalsed (harva ka füüsilised) rünnakud väljakukohtunike suunal.
USA jalgpallikohtunik Brian Barlow, kes on kohtunikuna tegutsenud 15 aastat, lõi Facebooki lehe nimega Offside, kus avaldab videoid vanematest, kellel laste spordivõistlustel katus ära sõidab. Eesmärk on neid lapsevanemaid häbistada ning probleemile avalikkuses suuremat tähelepanu tõmmata.
Lapsevanem, kes end väljaku kõrval eksperdiks peab, ei anna endale aru, et säärasest käitumisest pole kellelegi kasu. Head kohtunikud ei muuda enda tehtud otsuseid, ega rahulda platsi ääres röökivate vanemate ultimaatumeid. Ka treenerid ei pane lapsi tõhusamalt mängima. Kõik on risti vastupidi — väljaku ääres "juhendavad" vanemad ajavad lapse ja terve meeskonna segadusse, viivad treeneri endast välja ning kahjustavad kogu mängu kvaliteeti ja spordivõistluse harmooniat.
Kriiskavad emad ja isad ei tee väljaku kõrval karjumisega
häbi mitte ainult oma lapsele, vaid tervele meeskonnale.
On paradoksaalne, et need emad ja isad, kes mängu vaadates treeneriks kehastuvad, pole ise noorena ühegi spordialaga tegelenud, kuid võtavad seda väga isiklikult, kui vastane nende võsule “liiga” teeb, laps väljakul eksib või treener talle piisavalt mänguaega ei anna.
Lastele on oluline, et vanemad nende võistlusi vaatamas käivad, kuid ainsad negatiivse tooniga sõnumid, mida nad spordivõistlustel kuulma peaksid, on lubatud treenerile, kohtunikule ja meeskonnakaaslastele. Lapsevanem võib väljaku kõrval kõvemat häält teha, kuid ainult positiivsete ja innustavate sõnadega nagu “hea töö”, “hea sööt”, “hästi tehtud” jne. Tulistades aga halvustavate loosungitega nagu “pime oled”, “loll oled”, “paks oled” jne. kahjustab vanem rängalt lapse enesehinnangut, seda eriti teiste ees tehes.
Sport on mõeldud meeldivaks tegevuseks, millest laps peaks saama naudingut, mitte kannatama. Spordivanema ülesanne on lasta treeneril treenida ja olla ise lastele positiivne eeskuju, et lapsed saaksid keskenduda mängule ja tunda end enesekindlalt.
Comments