Toitumisharjumused, olgu need head või halvad, kujunevad välja juba noores eas ning kipuvad säilima ka hilisemas elus. Seepärast peaksime vanematena tutvustama oma lastele varakult erinevaid häid toiduvalikuid ja olema neile ise ka eeskujuks.
Meie halvad söömisharjumused nagu ülesöömine, ekstreemsed dieedid, kalorite lugemine ja toidu pidev märgistamine kui "hea", "halb", "tervislik", on ebanormaalne käitumine, mis annab lastele halba eeskuju ning võib neis hiljem esile tuua tõsiseid vaimseid probleeme ja söömishäireid.
Levinumad söömishäired on Buliimia, Anorexia, Liigsöömishäire ning eraldi teemana vajab selgitamist noorte sportlaste toitumishäired.
Buliimiat iseloomustavad korduvad episoodid, kus korraga süüakse ära suures koguses toitu, millele järgneb tugev süütunne ja soov toit kehast välja saada. See võib hõlmata oksendamise tahtliku esilekutsumist, ekstreemset treeningut, paastumist või kõhulahtisti kasutamist. Buliimiat põdev inimene võib (aga ei pruugi) endale tunnistada, et tal on probleem, kuid enamasti hoiab ta oma psüühikahäiret saladuses ja loodab, et probleem laheneb ise.
2017 aastal rääkis tollane Eesti esireket Kaia Kanepi avalikult, et on ligi kümme aastat pidanud võitlust buliimiaga, mis sai alguse siis, kui tennisistil tekkisid kaaluprobleemid ja tal keelati oma lemmiktoite süüa. Kanepi tunnistas, et sai ise aru, et ta buliimiat põeb alles siis, kui ta ei suutnud enam enda isusid kontrollida ning kõhulahtistite kasutamine läks juba üle piiri. „Kui alguses oli paar tilka lahtistit, siis lõpuks oli terve pudel korraga. Lahtistite tarvitamisest loobusin siis, kui läksin kirikusse. Ma hakkasin tundma süümepiinu, et ma mingisuguseid lisaaineid kasutan. Ilmselt sealt hakkas see peale,"
Punased lipud Buliimia puhul:
Liigne söömine pärast treeningut, millele järgneb tualetiskäik.
Salaja söömine ja/või toidu peitmine.
Mure kehakaalu, kehakuju ja suuruse pärast.
Söömine ka pärast korralikku söögikorda.
Häbi või süütunde väljendamine söömise pärast.
Diureetikumide ja lahtistite omamine või ostmine.
Liigne kohvijoomine ja vedeliku tarbimine.
Armid sõrmenukkidel.
Anoreksia on söömishäire, mille puhul inimene püüab saavutada võimalikult väikest kaalunumbrit. Hoolimata ohtlikult väikesest kehakaalust tuntakse end paksuna ning esineb hirm kehakaalu tõusu ees. Häire avaldub alatoitumuses ja sellega kaasnevates vaimsetes ja kehalistes tüsistustes. Anoreksia võib naistel põhjustada ka ebanormaalseid või ärajäävaid menstruatsioone ning kaltsiumi puudust ja luude hõrenemist.
Endine suusataja Katrin Šmigun tunnistas 2020 aastal Kroonikale antud intervjuus, et põdes noorena anoreksiat: “Minu sportlasekarjääris on etapp, kus iseenda sisetunde kuulamise asemel kuulasin teisi. Mu kauaaegne iidol oli Stefania Belmondo. Ta oli nii pisike ja kõhnake ja lendas rajal nagu tuul ja ma alateadlikult soovisin olla tema moodi, unustades ära oma päritolu. Täna on lihtne öelda, et oleme kõik geneetiliselt oma vanemate lapsed ega saa muutuda nendeks, kes meile visuaalselt meeldivad, aga toona ei osanud ma nii mõelda. Treenisin väga tugevalt, sest mulle meeldis trenni teha. Kui tegin võimsa trenni, premeerisin end suurema lihatükiga. Kui trenni ei teinud, siis ka ei söönud. Mu eesmärgid olid täiesti valed, kuni ühel päeval ütles günekoloog, et kui nii jätkan, ei saa ma emaks. Oleksin kindlasti olnud parem oma tulemustes, kui ei oleks selline perfektsionist ja nii kergesti mõjutatav. Oma haigusest kirjutasin ka bakalaureusetöö, millega lõpetasin Tartu ülikooli.”
Punased lipud Anoreksia puhul:
Pidev kinnituse otsimine, et kehakaal, kuju või suurus oleks normis.
Inimene näeb end paksemana kui ta tegelikult on.
Muretsemine toidu sisu ja toiteväärtuse pärast.
Tugev hirm kaalus juurde võtta.
Kalorite lugemine.
Toidukordade vähendamine ja/või vahelejätmine.
Söömisest keeldumine teiste ees.
Enesele kehtestatud toitumisreeglid.
Letargia (tugev väsimustunne), raskusi vastupidavusega.
Liigsöömishäire on söömishäire, mille korral esinevad ülesöömishood, kuid mille puhul pole kompenseerivaid käitumismehhanisme välja kujunenud. Ülesöömishoo ajal tarbitakse lühikese aja jooksul tavapärasest oluliselt rohkem toitu, inimene tajub söömise üle kontrolli kadumist. Sageli süüakse ilma füsioloogilise näljatundeta ning süüakse kuni ebamugavustunde tekkimiseni. Pärast söömist tekib tugev süü- ja häbitunne ning masendus. Liigsöömishäire on sportlastel tavaline, eriti kui nad käituvad toidu suhtes piiravalt või lihtsalt ei toida oma keha vastavalt energiavajadusele.
Punased lipud Liigsöömishäire puhul:
Salaja söömine.
Toidu peitmine.
Söömine kiires tempos.
Pidevad kaalu kõikumised.
Häbi ja süütunde väljendamine toidu ja/või söömise pärast.
Teiste ees söödud toidu kogus ei vasta nõutud energiavajadusele.
Letargia (tugev väsimustunne), raskusi vastupidavusega.
Noorte toitumishäired spordis
Noortel mees- ja naissportlastel on suurem risk söömishäirete tekkeks, kui nad tegelevad spordialadega, mis keskenduvad jõudlusele, välimusele, toitumisele ja kaalunõuetele: iluvõimlemine, iluuisutamine, tantsimine, ujumine, kulturism, fitness, maadlus, ratsutamine, jooksmine, sõudmine, rannavõrkpall.
Tegurid, mis võivad suurendada riski, et noorsportlane kogeb söömishäiret:
Kui sportlasel on ekslik arusaam, et kõhnem olek teeb ta paremaks sportlaseks.
Kui sportlane on kannatanud füüsilise või seksuaalse väärkohtlemise all.
Kui sportlane tunneb perekonna survet olla kõhn või võtta kaalust alla.
Kui sportlasel on treener, kelle kinnisideeks on alati võit.
Söömishäiretega pereliikme olemasolul.
Madala enesehinnanguga sportlased.
Ennetus on võti söömishäirete probleemi lahendamiseks.
Paku lapsele tingimusteta armastust ja tuge igas olukorras. See annab talle teada, et hindad teda sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, kuidas ta välja näeb. Suhtu enda kehapilti hästi, andes sellega lapsele positiivset eeskuju. Hoidu dieetidest ja sellest rääkimisest, väldi kalorite lugemisest ning ära tee enda keha kohta märkusi nagu: "Ma näen nii paks välja". Selline suhtumine võib last mõjutada.
Ära paku lapsele kommi või muid maiustusi, et teda lohutada või premeerida. Nii käitudes õpib laps sööma muudel põhjustel kui füüsiline nälg ning hakkab teatud toite seostama kiituse, kurbuse või rõõmuga — see võib saada ebatervisliku ja emotsionaalse toitumise kurvaks mustriks. Selle asemel premeeri last kallistuste või heade sõnadega. Mängige mängu, tehke pusle, laduge klotse või laulge koos laule. Paljudel juhtudel läheb magusaisu üle, kuna laps ei olnud tegelikult näljane.
Kui kodu on varustatud saiakeste, küpsiste ja kommidega, soovivad lapsed tõenäolisemalt just neid toite. Maiuste asemel täida oma köök täisväärtuslike suupistetega, nagu köögiviljad, puuviljad, täisteratooted, jogurt, oad ja pähklid.
Lisa igal toidukorral taldrikule köögivilju, et laps
harjuks ja õpiks neid armastama.
Deivi Šadeiko Kolme tütre, Grit, Grete ja Jade ema:
“Grete naerab täna siiamaani, et emme ei lubanud enne püsti tõusta, kui kurgid ja paprikad olid taldrikult söödud. Ta üldse ei armastanud paprikat. Ja nüüd ta ütleb, et uskumatu, kuidas mulle paprika ei meeldinud, aga praegu võin süüa nii et vähe pole. Meie peres tuli söök taldrikult ära süüa ja ma ei mäleta, et mingit jauramist oleks olnud. See, mis taldrikule pandi, seda söödi.”
Ära pane kunagi maiuseid pjedestaalile! "Kui oma brokkoli ilusti ära sööd, saad jäätist" ütleb lapsele, et brokoli on väärt söömist ainult siis, kui selle ära söömise eest premeeritakse mind magusaga. See pole hea viis tervislikult toituma õppida. Selle asemel kasuta sõnu ja kehakeelt ning anna entusiastlikult edasi oma naudingut köögiviljadest ja puuviljadest.
Kui sinu laps on sattunud maiustustest sõltuvaks, vähendage nende söömist järk järgult. Uuringud näitavad, et maiustuste järsk keelamine paneb lapsed veelgi rohkem magusat ihaldama. Maiustusi on laste elus kõikjal — koolis, spordilaagris, spordimängudel, väljasõitudel, pidudel ja mujal. Seepärast peaksime lastele juba varakult õpetama maiustusi piirama ja kontrolli all hoidma.
Fitnessi modellid ja kulturism
Tänapäeva noorte hulgas on ohtlikuks probleemiks meediast ja sotsiaalmeediast silma torkavad kumerate kurvidega fitnessimodellid, kellel on kümneid tuhandeid järgijaid. Selline sotsiaalmeedia põhine surve võis kehtida varem naistele, kuid viimastel aegadel on ka meestel "kauni keha" näitamine sagenenud, põhjustades sellega noortes kasvavat muret, kas nende keha vastab ikka ühiskonna ideaalidele.
Mõned aastad tagasi leidsin segastes meeltes ka ennast rannafitnessi võistlusteks ette valmistamas. Minu vaimule ja organismile hakkas aga treeneri poolt juhitud järsk toitumisharjumuste muutmine pigem negatiivselt mõjuma. Et püsivat toitumishäiret välja ei kujuneks, lõpetasin pärast kolmekuulist ettevalmistust valedel eesmärkidel alustatud ürituse.
Ma ei arva, et kulturism ja fitness oleksid valed, kuid sellega tuleb olla väga ettevaatlik, kuna need ei sobi kõigile. Ka treenerid, kes noori mehi ja naisi nendeks võistlusteks ette valmistama asuvad, peaksid esmalt põhjalikult ala spetsiifikaid, eriti toitumisest tulenevaid riske treenitavale tutvustama. Treener peaks uurima ka, milline on treenitava eelnev suhe toiduga. Kas tal on harjumuseks üle süüa, milline on tema sõltuvusgeen ning mis on üldse selle alaga tegelemise või võistlemise motivatsioon. Tean ja tunnen isiklikult veel mitmeid mehi ja naisi, kellel fitnessiga alustades ja võistlusteks ettevalmistamise ajal kujunes välja söömishäire — peamiselt Buliimia või Liigsöömishäire.
Soovitan igal lapsevanemal, kelle noorukieas poeg või tütar soovib fitnessi või kulturismiga tegelema hakata, üheskoos põhjalikult mõelda, millised on päriselt nooruki motivatsioonid. Kui alustamise eesmärgiks on välja näha nagu Instagrami “kummipiilu”, võiks selle riskantse seikluse ettevõtmist tõsiselt kaaluda.