Kuna enamus meeskonnaalades treenib rohkem lapsi kui võistlustel korraga platsile pääseb, on ilmne, et ühel päeval leiad ka oma lapse varumeeste pingil istumas. Selles pole midagi halba, kui 6 kuni 12 aastased spordilapsed aegajalt pingil on. Küll aga võib probleem tekkida siis, mõni laps saab võistlustel märkimisväärselt vähe või ei saa üldse mänguaega ning tal tuleb kogu võistlus pingil veeta. Nii võib mängukogemust vajaka jääda, motivatsioon katkeda ja trenniisu sootuks kaduda. Treenerid on erinevaid ja kuigi leidub klubisid ja juhendajaid, kelle jaoks võit on oluline, võiks 6 kuni 12 aastaste puhul siiski unustada edetabelid ja võidud ning keskenduda positiivsete elamuste pakkumisele ja laste spordiarmastuse kujundamisele, mitte selle lõhkumisele.
Selle probleemi ennetamiseks võiksid juba varakult selgeks teha, mis on spordiklubi või treeneri eesmärk, kuhu oma lapse trenni viid. Kui klubi eesmärk on võimalikult palju trofeesid koguda ja kindla peale võita, peaks laps arvestama, et treener ei pruugi pakkuda talle võistlustel piisavalt mänguaega, kuna eelistab võidu nimel kasutada vaid parimaid. Mõne lapsevanema jaoks võib see olla tähtis, et tema laps treeniks võitjate spordiklubis, tühja sellest, et laps vähem mängukogemust saab ja tema mott riski alla seatakse. Kuid enamus vanemaid eelistab oma last platsil näha.
Ära torma treeneriga kurjustama ja tema tööd kritiseerima, kui ta pole sinu pojale või tütrele piisavalt mänguaega pakkunud. Ühelegi juhendajale ei meeldi, kui lapsevanem talle korraldusi jagama kipub. Ära hakka treenerit ka tagaselja siunama oma lapse või teiste vanemate kuuldes. Ei tasuks võtta ka hoiakut, et treeneril on kindlasti oma lemmikud ja sinu laps ei kuulu nende hulka.
Selle asemel toeta last ja ole positiivne nii treeneri kui kõigi meeskonnakaaslaste ja kindlasti nende mängijate suhtes, kes sinu lapsega samale mängupositsioonile konkureerivad. Kui sina oled positiivne, säilib ka lapses positiivsus. Meeskonna sisekliimat arvestades pole midagi nukramat, kui mossitav varumees, kes masendust trotsides kõigile ebameeldivaks kaaslaseks muutunud. Küll aga jääb silma optimistlik ja heatujuline varumees, kes pingilt kogu võistkonnale südamest kaasa elab — see teenib tiimi ja kindlasti ka treeneri austuse. Tähtis on säilitada optimism ning hea spordivanemana saad just sina seda peegeldada.
Tee oma poisi või tüdrukuga koos trenni, kui ta sellega nõus. Selgita, et kui ta trennis teistest rohkem pingutab ja eraldiseisvalt juurde harjutab, võib see pälvida treeneri ja trennikaaslaste tähelepanu ning lugupidamise. Selle juures ole talle ka enda pingutuste ja eesmärkide juures eeskujuks, mis iganes need sul on. Kui sa ainult nõuad, kuid ise eeskujuks pole, võib sellest vestlusest vähe tolku olla. Kindlasti väldi tema võrdlemist teiste meeskonnakaaslaste või vastasmeeskonna mängijatega — selmet suuna ta keskenduma enda oskuste parandamisele.
Kõike seda varakult koos lapsega järgides, annad talle edasiseks kaasa väärikad tõekspidamised, mida rakendada järgmistes spordilapse etappides. 12+ on juba vanus, kus laps võiks ise enda positsiooni ja mänguaja eest vastutada. Kui ta pole rahul mänguajaga, mida treener talle pakub, võiks ta treenerilt otse küsida, milles asi ja kuidas lahendada.
Raio Piiroja
“Kahjuks on tänapäeval vanematel rohkem häbi, kui nende laps pingil peab istuma kui lapsel endal. Suhtumine on umbes selline et “miks minu superlaps mängida ei saa?” Nühkisin noorena palju varumeeste pinki. Lapsena mõtled, et miks tema sai nii palju mängida, aga mina nii vähe. Teismelisena mõtled, et kurat, jälle mängida ei saanud, et mis teised nüüd arvavad. Aga mis ema ja isa arvavad, kui pean varus olema? Natuke nagu häbi ka, kuigi enda arust oled kogu aeg tööd teinud. Osad hakkavad siis mossitama ja jalgu trampima. Lapsevanema roll on selles olukorras last mitte õigustada, et oi sa oled tegelikult ikka väga hea ja sina oleksid pidanud mängima. Kui sa selliseid signaale talle annad, arvab laps, et ta peakski mängima, ega midagi rohkem tegema. Vanemal on muidugi raske, kui enda laps istub pingil, kuid vanem peaks aitama lapsel teha õiged järeldused, et kus tuleks trennis juurde panna, et oma koht väljakul välja teenida, küll see võimalus ükskord ikka tuleb. Laps peab aru saama, miks ta pingil istub - järelikult on kuskilt jäänud midagi puudu. Püüa aidata lapsel see kehv emotsioon sportlikuks vihaks pöörata, et ta saaks sellega ennast motiveerida. Ta peab tegema tööd ja tööd, küll see võimalus tuleb. Aga kui laps käega lööb ja pigem ei tee selle nimel midagi, siis pole kellelgi teisel ka põhjust teda aidata. Treener tuleks viia sinnamaani, et ta tunneks: “on ikka vend, teeb ja teeb, ma pean ta mängu panema.” Kui lapsevanem näeb, et laps on teistega võrreldes tõesti nõrgem, siis soovitan leida grupp, kus laps oleks teistega võrdsem ja saaks rohkem mänguaega.